Mine sisu juurde

Hans Anton Schultz

Allikas: Vikipeedia

Hans Anton Schultz (18661905[1]) oli rätsep, rahvaluulekoguja ja 1905. aasta revolutsioonist osavõtnu Järvamaalt Koeru kihelkonnast Vaali külast.

Schultz sai haridust vaid kolm aastat külakoolis. Lisaks rätsepatööle oli ta olnud ka rändraamatukaupmeheks. Vähesest haridusest hoolimata omanud ta siiski kõnemehe osavust, eriti piiblitsitaatide kasutamisel. Ta oli Jakob Hurda üks viljakamaid korrespondente rahvaluule kogumisel. 1905. aasta revolutsiooni käigus asutas ta koos mõnekümne kaaslasega "Vaali Vabariigi", mille juhiks (Eesti presidendiks) ta ka ise siis oli. Mehed mõõtsid 1905. aasta sügisel Vaali mõisast tagasi paarkümmend aastat varem mõisaga ühendatud talu maad. Oli 1905. aasta oktoobris moodustatud Vaali komitee saadik Tartu kongressil. Moodustas miilitsasalga ja mõõtis maatameestele Vaali mõisa maid. Nn "Vaali vabariigi" asutajana on teda peetud üheks esimeseks Eesti Vabariigi idee algatajaks.

Sama aasta jõululaupäeval lasi tsaari karistussalk mitšman Izmailovi juhtimisel tema ja ta mõttekaaslased Mart Jürmanni, Voldemar Jürmanni ja teised Koerus maha.

Oskar Loorits on teda iseloomustanud järgmiselt: "ta on oskamatult räpakas ja ajuti otse närvlikult tujukas, ülihõlpsasti süttiv ja ärrituv, vaimustuse kõrgelt harjalt kauhti silmapilkselt ahastuse karidelle kukkuv ja pettumuse-pessimismi purunev. Ei mõistuse tasakaalustavat süstemaatsust, ei loogikat, enesekriitikat ega järjekindlust selle mehe iseloomu pole sadestund, seda enam aga siia on kuhjund õhulosside lapselikkust ja härdameelset hellust, fantaseeringut ja otse avasilmi unelemist, igatsemist ja tundeid, tunge, kirgi kuni endaunustuse ja eksaltatsioonini kas või kõige tüütavamas argielu proosas[2]."

  1. Sünnijärgne eesnimi Hans, Anton lisandus õigeusku pöördumisel, ka lihtsalt Hans; ka oma perekonnanime kirjutas ta mitut moodi: Schults, Schultz, Schuls, Schulz jne. Vt. Katre Kikas. Rahva( ja )luule piiril: Hans Anton Schults Oskar Looritsa ja Richard Viidalepa käsitlustes. Paar sammukest XXIII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu 2007. Lk. 72.
  2. Oskar Loorits. Meie, eestlased. Ilmamaa, Tartu 2000, lk. 354.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]