Kirjandus

See artikkel on kirjandusest kõige üldisemas tähenduses. Ilukirjanduse kohta vaata artiklit Ilukirjandus.

Kirjandus ehk literatuur on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt.

Mõisteid

S�ltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjanduse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne.
Kirjaoskus on v�ime kirjutatud tekste luua ja neid lugeda. �ldise kirjaoskuse puudumisel j�uab kirjandus laiemasse k�ibesse ettelugemiste, ettem�ngimiste, laulude, piltide jm meediate kaudu.
Bibliograafia on kirjanduse andmete s�stematiseeritud esitus v�i kirjandusteoste v�ljaandeid uuriv teadusharu.
Suuline rahvap�rimus (folkloor) muutub kirjanduseks kirjalikul fikseerimisel ehk �leskirjutamisel.
Kirjandusteos on terviklik tekst, enamasti kunstilise v��rtusega.
M�isted kirjanduslik, literatuurne t�hendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud v�i esitatud teksti.
Draamateksti tunnused on remarktekst ja dialoog.

Kirjanduse liigid

Kirjanduse liigitamisel v�idakse aluseks v�tta mitmeid aspekte.

Keele ja kirja j�rgi

Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. S�ltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi v�i piktograafilisi m�rke kasutavaks kirjanduseks, pildilist materjali kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud, piltromaanid jmt) ning muid kirju (noodikiri, s�lmkiri vms) kasutavaks kirjanduseks.

Kuiv�rd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva v�i kultuuri kasutatavas keeles, siis selle p�hjal liigitatakse kirjandusi rahvuskirjandusteks: eesti kirjandus, saksa kirjandus jne. Kirjutaja rahvus ja keel ei pruugi alati kokku langeda. Sellisel puhul eristatakse omaette rahvus- v�i keelegruppide kirjandust: n�iteks soome rootsikeelset kirjandust, ameerika hispaaniakeelset kirjandust jne.

�hest keelest teise t�lkimisel moodustub t�lkekirjandus, mis �ldreeglina saab selle rahva/keele kirjanduse osaks, millesse teos on t�lgitud.

Funktsiooni j�rgi

Kirjanduse funktsiooni j�rgi liigitatakse kirjandust mitmeti. Sageli v�ivad funktsioonid ka omavahel kattuda v�i seguneda.

Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete k�sitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema funktsioonideks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust, katarsist jpm. Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, l��rikaks ja dramaatikaks ehk draamakirjanduseks, kuid on ka teisi liigitusi ja t�iendavaid kategooriaid. Teises t�henduses on ilukirjandus "fiktsioon" ehk v�ljam�eldis, millel ei pea olema t�e v��rtust. – Vaata l�hemalt artiklist ilukirjandus.
Esseistika on arutlev, m�tisklev, loogilist ja argumenteeritult esitatud m�ttearendust kasutav kirjandusliik. Essee eesm�rgiks on eesk�tt autori vaadete ja seisukohtade avaldamine.
Epistolaarne kirjandus koosneb kindlale adressaadile saadetud kirjadest, l�kitustest, s�numitest vmt.
Memuaristika (m�lestuskirjandus) on autori m�lestused v�i meenutused oma elust, s�ndmustest jmt. eesm�rgiga need s�ilitada, fikseerida ja edasi anda.
Kroonikakirjandus (ka diaariumid, p�evikukirjandus) on kirjanduse liik, kuhu regulaarselt lisatakse uusi peat�kke. Kroonikakirjanduse eesm�rgiks on j��dvustada s�ndmusi, m�tteid, ideid, meeleolusid ja muid asjaolusid nende asetleidmise ajal.
Teaduskirjandus ehk teaduslik kirjandus on teaduslikule metodoloogiale vastavalt vormistatud kirjandus, m�eldud kasutamiseks teadusk�ibes. Teaduskirjanduse vormid on teaduslik artikkel, monograafia jmt. – Vaata l�hemalt artiklist teaduskirjandus.
Populaarteaduslik ehk aimekirjandus h�lmab v�ga laialdase ala kirjandusest. See kirjanduse liik on suunatud lugeja teavitamisele kergestim�istetavas vormis. Selle hulka kuuluvad teaduslike uuringute tulemuste populaarsed esitused, aga samuti mitmesuguste teadusharude andmeid kasutav kirjandus (ajalugu, ps�hholoogia, meditsiin jne). Sageli esitatakse populaarteaduslikus vormis ka oletusi, h�poteese, arvamusi jpm.
Faktikirjandus on teadaolevaid t�siasju esitav kirjandus, sageli populaarteadusliku kirjanduse sugemetega. Faktikirjandus p��ab hoiduda oletustest ning esitab materjali kontrollitaval kujul. Erinevalt teaduskirjandusest ei pruugi faktikirjandus j�rgida teaduskirjanduse vormin�udeid.
Teabekirjandus on mingil alal kasutamiseks koostatud ja kergesti k�sitletavad infokogumid: reisijuhid, kokaraamatud, k�siraamatud, juhendid, kartoteegid, andmebaasid, kaardid, atlased vms.
�ppekirjandus on �ppeotstarbeline kirjandus: �pikud, t��vihikud, juhendmaterjalid, n�itlikud vahendid jmt.
Teatmekirjandus on s�stemaatiliselt esitatud infokogumikud: s�nastikud, leksikonid, ents�klopeediad jmt. info kiireks leidmiseks.
Tarbekirjandus (utilitaarne kirjandus) on mingil praktilisel eesm�rgil kasutamiseks koostatud tekstid: kataloogid, instruktsioonid, kasutusjuhendid, eeskirjad, lepingud, seadused jmt.
Kommertstekstid ehk reklaamtekstid on tarbijatele ehk turule suunatud kirjandus.
Poliitiline kirjandus on inimeste poliitilisi vaateid v�i seisukohti m�jutada p��dev kirjandus: parteide ja muude huvir�hmade lendlehed, valimisloosungid ja -platvormid, propaganda jmt
Vaimulik kirjandus (usuline kirjandus) ja liturgiline kirjandus (liturgilised tekstid) on kasutamiseks religioosses praktikas, misjonit��s, liturgias (jumalateenistustel) jm. Vaimuliku kirjanduse hulka kuuluvad n�iteks p�hakute elulood, "vagajutud", "�ratuskirjandus", palvetekstid, �listused, laulud, p�hakirjad jm.
Epitaafid on raidkirjad hauakividel v�i ka muud tekstid monumentidel, hoonetel jm, s�ilitamaks inimese m�lestust v�i s�ndmuse t�htsust. M�nikord liigitatakse epitaafilise kirjanduse hulka ka grafiti, "peldikuseina kirjandus" jmt.
Muusika literatuur ehk noodikirjandus on heliteoste s�ilitamiseks ja taasesitamiseks tehtud �leskirjutised noodikirjas.

Ajaliselt ja ruumiliselt

Eri ajastutel ja eri piirkondades on kirjutatud erinevat laadi kirjandust. See puudutab nii kirjanduse keelt, funktsioone, taset ja vorme. Samuti on eri ajastutel olnud kirjandusel erinevaid t�hendusi.

Kirjandusteose s�ilimisel l�bi eri ajastute v�ivad tema funktsioonid muutuda. Kunagisest p�hakirjast v�ib m�nel teisel ajastul v�i m�nes teises kultuurikontekstis saada hoopis muinasjutt, legend v�i eepos. M�nest tarbeteksist v�ib sajandeid hiljem saada ajalooallikas ja teaduslikult anal��sitav tekst.

�ks traditsioonilisemaid v�imalusi kirjanduse liigitamiseks:

antiikkirjandus (vanakreeka, vanarooma jne)
keskaja kirjandus (euroopa, araabia, hiina, india jne)
uusaja kirjandus (renessanss, barokk, klassitsism, romantism jne)
kaasaegne kirjandus (modernism, postmodernism jne)

Taseme p�hjal

Kirjanduse tase v�i v��rtuslikkus on hinnangu küsimus, mis võib eri ajastutel ja eri kultuurides erineda. Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse žanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm.

Keelekasutus hõlmab ortograafiat, lauseehitust, sõnakasutust jm aspekte, mis teevad tekstis kasutatava märgisüsteemi lugejatele arusaadavaks (adekvaatselt mõistetavaks). Vigases ja kohmakas keeles kirjutatud tekste peetakse üldisemalt vähem väärtuslikeks.

Stiil hõlmab väljendusvahendeid, vormi ja palju muid valdkondi. Kirjanduses eristatakse stiilitasemeid: kõrgstiil, madal stiil, tarbestiil, ametlik stiil jne. Ühe teksti (teose) piires säilib tavaliselt sama stiil. Stiili kõikumist või stiilitasemete segamist on peetud halva kirjanduse tunnuseks, ehkki kaasaegses, eriti postmodernistlikus kirjanduses, on see üsna sagedane.

Kirjanduse funktsioonid on sageli otseselt seotud kirjanduse taseme või temale antavate väärtushinnangutega. Paljudes kultuurides peetakse kõige väärtuslikumaks vaimulikku kirjandust, eriti pühakirju. Alates romantismist on enamasti kõige kõrgemalt hakatud väärtustatama ilukirjandust. Modernismi ja postmodernismi ajal on kirjanduse taseme ja väärtusehinnangud suuresti muutunud.

Eri kirjanduse vorme ja žanre on eri aegadel samuti erinevalt väärtustatud.

Muid liigitusi

Kirjandus võib eksisteerida eri vormides, eri meediatel või andmekandjatel.

Käsikirjaline kirjandus on käsitsi kirjutatud tekstid. Käsikirjaks nimetatakse ka kirjutusmasinal või arvutis kirjutatud või väljatrükitud teksti.
Raamatukirjandus on trükitehniliselt paljundatud (tiražeeritud) tekstid, tavaliselt paberkandjal ja köidetud. Raamat võib olla ka kirjanduse sünonüüm.
Ajakirjandus ehk perioodiline kirjandus on perioodiliselt välja antavad, trükitehniliselt paljundatud tekstide kogumid. Perioodilise kirjanduse hulka kuuluvad ajalehed, ajakirjad, mitmesugused jätk- ja sariväljaanded jmt.
Internetikirjandus on arvutites ja arvutivõrkudes kasutatav kirjanduse esitamise vorm, sageli hüpertekstina.

Vaata ka

Kirjandus

From Text to Literature: New Analytic and Pragmatic Approaches, by Anders Pettersson (ed.), Stein Haugom Olsen (ed.). 2005. Kirjastus: Palgrave Macmillan. ISBN 1-4039-9332-7.

Viited