Loomus

See artikkel r��gib filosoofilisest loomusem�istest; loomuse kohta teoloogias vaata artiklit loomus (teoloogia); s�na kasutuse kohta �ldkeeles vaata vikis�naraamatu artiklit. Loomakaitseorganisatsiooni kohta vaata artiklit MT� Loomus

Loomuse all m�istetakse filosoofias millegi iseseisvat, m�istusse haaramisele eelnevat ("looduslikku") olemasolu, mida eeldatakse enne selle filosoofilist tematiseerimist. Sellisena on millegi loomus m�isteliselt l�hedane millegi olemusele, kuid on viimasest ebam��rasemalt definitsiooniga tabatav.

S�na "loomus" kasutatakse filosoofias t�lkevastena vanakreeka s�nale physis ja ladina s�nale natura.

Loomuse m�iste

Loomuse m�istel on mitmeid t�henduse varjundeid ja loomus v�ib olla seotud eri valdkondadega:

Asja(de) loomus v�i erip�ra ja selle kindlakstegemine, kusjuures asja ennast v�ib nimetada loomuseks (ontoloogia, epistemoloogia, keelefilosoofia).
Inimese loomus v�i inimloomus ning selle m��ratlemine (�hiskonnafilosoofia, eetika).
Inimese või asja(de) loomus seoses loomise aktiga, mille käigus lõi Jumal inimese oma näo järgi, s.t enda sarnase (moraal, teoloogia).
Loomuliku/tehisliku asja või loomuliku ja sunnitud oleku/olukorra vastandus (ontoloogia, ühiskonnafilosoofia, esteetika).

Loomus filosoofia ajaloos

Esiteks on loomus filosoofia traditsioonis seotud physisega. Physis tähendab vanakreeka keeles nii loodust laiemas mõttes kui ka üksikute asjade või nähtuste loomupära/iseloomu, mis neid muudest eristab. Physis on sõnatüve poolest seotud kasvamise/puhkemisega, mistõttu vastandub loomusele see tehislik, mis on inimese enda poolt tehtud, mille põhjus on väljaspool asja ennast, st ei ole loomulikult kujunenud ehk kasvanud. Näiteks sofist Antiphon väidab, et "seaduste keelud on kokkuleppelised ega ole kasvanud, loomusest (physis) tulenevad on aga kasvamise mitte kokkuleppe tulemus" (fragment 17 B col I).

Herakleitos kinnitab, et "loomus armastab varjuda" (fragment 123), mis viitab sellele, et loomus pole kergesti määratlusse haaratav ja on loomu poolest käest libisev. Samas võtmes võib lugeda Platoni "Phaidrosest", kus on juttu retoorika kui õpetatava kunsti alustest:

"Kas ei tule mistahes asja loomuse üle järele mõtelda nii? Esiteks: kas see, mille suhtes me soovime saada meistriks ja suuteliseks selleks tegema ka teist, on lihtne või paljuvormiline. Seejärel: kui on lihtne, uurida tema loomupärast väge, millega ta võib mõjutada mõnd teist või alluda tolle mõjule. Kui tal aga on palju vorme, need loendada ja nii nagu iga ühese puhul, vaadata iga üksiku vormi puhul, kuidas see loomu poolest midagi teeb või kuidas ja mille mõjule allub. /---/ Pigem on selge, et kui keegi õpetab kellelegi kõnesid oskuslikult, näitab ta tollele täpselt selle loomuse olemust, millele kõne saab olema suunatud. /---/ Sest seda me nimetamegi "loomuse näitamiseks"." (270c-271a)

"Loomust näidatakse" läbi olemuse (ousia). Olemus on see, mis miski on ja piiritleb ta sellena, mis ta on. Seega võib arvata, et olemus on teoreetilisem ja määratlusega hõlmatavam kui loomus, mis on pigem filosoofiliste määratluste suunajaks kui nende määratluste kandjaks mõtlemises.

Vaata ka